„Bluffimine“ on kindlasti üks tähtsamaid pokkeri taktikaid. Kuigi bluffida võib iga mängija vastu, on sellest kõige enam kasu kogenud mängijate vastu mängides.
Kogemusteta mängijad ei pruugi isegi märgata sõnumit, mida üritate oma kehakeele ja reaktsioonidega pokkerilauas saata. Kogenud mängijad seevastu märkavad kõiki ja kõike.
Näiteks olles saanud tugevad kaardid, võime pärast floppi teeselda, et saime nõrgad kaardid. Sel juhul calliksime oma panuse alles pärast veidikest järelemõtlemist, et jätta vastastele selline mulje. Selleks on vaja hoolikat analüüsimist, oma kaartide alusel peame teadma, et meie käsi on vastaste omast parem. Pärast riverit saame seda tehnikat kasutades üritada vastastelt kätte saada võimalikult palju žetoone.
Blufile saab lisada ka kavatsetud kaotuse. Kui meil on nõrgad kaardid (2–8) ja pangas pole palju žetoone, võime callida pärast riverit isegi siis, kui laual on vähemalt kaks või kolm kaarti, mille väärtus on üle 10. Sellele järgneks vastastele „kogemata” oma kaartide näitamine. See veenab meie vastaseid, et me võima callida ka siis, kui meil on halvad kaardid. Selle alusel võivad nad järeldada, et kui neil on head kaardid, peaksid nad agressiivsemalt panuseid tõstma, et saada meilt rohkem žetoone. Tänu blufile saame seda õigel ajal ära kasutada.
Tasub meeles pidada, et bluffimist ei saa liiga sagedasti kasutada. Ja mida rohkem žetoone on pangas, seda vähem peame bluffima. Kuna bluffimine ei tähenda ainult viivitamist enne callimist või panuse tõstmist, vaid ka kehakeele kasutust, kasutatakse bluffimist valdavalt pärismängudes.